Praamiliiklus

Kiire areng

Paljud suhtusid uude võimalusse algul väga skeptiliselt, kuid nagu hiljem selgus, algas just siis kogu Soome, Ahvenamaa ja Rootsi vahelises laevaliikluses tohutu areng. Varem oli Soome, Ahvenamaa ja Rootsi vahel reisimine väga keeruline ja kulukas. Kel oli vajadus Rootsi reisida, pidi seda tegema lennukiga või sõitma öölaevaga, mis tegi vahepeatuse Mariehamnis. Samuti oli keerukas autoga reisimine, sest sel ajal vinnati auto laevale kraanaga ja sellega kaasnesid omad riskid.
Kaubaautod sõitsid mööda mandrit Helsingist Stockholmi.

Lihtne ja odav viis reisimiseks

Alanud praamiliiklus võimaldas teha kauaoodatud arengu nii reisimisel ning ka kaubaveos. Viimaks ometi täitus soomlaste ja rootslaste unistus minna perepuhkusele koos autoga ning seda mõistliku hinna eest. Reisimine naaberriiki ei olnud enam vaid jõukate privileeg, vaid muutus kättesaadavaks kõigile. Autosid ei tõstetud enam laevale kraanadega, vaid s/s Vikingil oli ramp, mida mööda nii veo- kui sõiduautod laevale sõitsid.

Vikinglinjen alustas liiklusega soodsal ajal. Reisimine oli muutunud lihtsamaks, kuna ei kehtinud enam sõjajärgsed reisimis- ja valuutapiirangud ning Skandinaaviamaades reisimiseks ei olnud enam tarvis passi. Põhjamaade tööturu avanemisega tekkinud rahvaste liikumine ja üldine majanduslik areng lõid vajaduse riikidevaheliseks kaubaveoks ja sellest omakorda arenes välja eraviisiline autoga reisimine.

Laevadel oli reisijatel võimalus sooritada oma oste maksuvabalt. Kõik see oli soodsaks pinnaseks üha kasvavale reisijatemäärale ja kaubaveole.

Aastal 1960 siirdus Vikinglinjen Rootsipoolsest Gräddö sadamast Kapellskäri sadamasse. Leiti, et Kapellskär asus Soome ja Ahvenamaa praamiliiklust silmas pidades strateegiliselt paremas kohas.

Rederi Ab Vikinglinjen`is aga tekkis kaks leeri- ühed leidsid, et panustada tuleks ainult praamiliiklusesse, teised olid arvamusel, et  praamiliiklusele lisaks peaks laev täitma ka puistlasti aluse-hoidla ülesandeid. Praamiliikluse pooldajad asutasid aastal 1963 kontserni Ålandsfärjan Ab, millest hiljem kasvasid välja SF Line Ab ja praegune Viking Line Abp. Samal aastal alustas liiklemist kontserni oma laev s/s Ålandsfärjan Mariehamni ja Gräddö (hiljem Kapellskäri) vahel.

Koostöö algus

Kuigi alguses oli palju skeptikuid, kes kahtlesid praamiliikluse helges tulevikus, ei läinud kaua, kui üha enamate silmad avanesid ja uus võimalus tundus ahvatlevana. Praamiliikluse pioneerid märkasid peagi, et nende ideel on järgijaid. Konkurents tihenes ja puhkes hinnasõda. Ajakirjanduses räägiti "enesetapuhindadest" ja "suurest hinnasõjast".  Osapooled taipasid siiski üsna kiiresti, et sõdimise asemel tasub kontsernidel hoopis jõud liita. See viis Ålandsfärjani, Rederi Ab Slite ja Rederi Ab Solstadi (endine Rederi Ab Vikinglinjen), mille omanik oli Rederi Ab Sally, koostööni. Turundusettevõte Vikinglinjen Ab Oy, praegune Viking Line Marketing Ab Oy, asutati sügisel 1966. Punane värv võeti aga Rederi Ab Slite poolt kasutusele juba aastal 1965 m/s Apollol.

Jätkuv areng

1970 oli märkimisväärne aasta  Vikinglinjeni ajaloos. Kohale saabus kolm uut laeva, mis panid aluse uuele mõttemaailmale. Nende ehitamisel oli täidetud rangeid, põhjamaadele kohandatud kvaliteedinõudeid. Erilist tähelepanu oli pööratud ka reisijate mugavusele ja erinevate teenuste kättesaadavusele. Kapellskäri liini hakati kutsuma Euroopa liiniks, teeks Euroopasse.

Praamiliikluses toimus kiire areng 1970- ja 80ndatel, kui tagasihoidlikud ülesõidupraamid muutusid uhketeks kruiisilaevadeks, reisijatele olid kättesaadavad mitmed erinevad teenused, oli siis tegemist lõbu- või tööreisidega, liinireisidega või kaubaveoga.

Juurde tuli ka uusi liine. Soomes asusid sadamad Naantalis (hiljem Turus) ja Helsingis, Rootsis oli peasadamaks  Stockholm. 1980ndate lõpul alustati kruiisireisidega ka Eestisse.

Rederi Ab Sally ja Rederi AB Slite lahkusid Viking Line-konsortsiumist aastatel 1988 ja 1993. Aastal 1993 sai Viking Line`i kontserni emaühinguks praegune Viking Line Abp.